Ausameelsus – kas kaduv nähtus elus?

Tänapäeva ambivalentsete mustrite küüsis väänduvas ühiskonnas võib ausameelsus tunduda üha haruldasema voorusena. Näeme sageli kompromisse, mis seavad kahtluse alla, kas ausameelsus on endiselt kehtiv väärtus või pigem kaduv nähtus. Selle sõna olemuse ebaselgust ilmestab selgesti see, et paludes kellelgi öelda, mida ausameelsus tema jaoks tähendab, kõlab enne ebalevat vastust tavaliselt kõrvu lukustav ja enda eest rääkiv mõtlik vaikus.

Ausameelsuse olemus

Ausameelsus tähendab enamat kui pelgalt valetamisest hoidumist. See on kompleksne voorus, mille tuumaks on tõe hindamine ja valmisolek elada kooskõlas oma tõekspidamistega. Ausameelses inimeses on sisemine kooskõla mõtete, sõnade ja tegude vahel. Ta jääb truuks oma põhimõtetele ka siis, kui see pole mugav või kasulik.

Ausameelsus nõuab vahel suurt julgust öelda tõtt isegi ebamugavates olukordades ning sidusust oma väärtushinnangute ja käitumise vahel. See on vundament, millele ehitatakse usaldus ja austus inimestevahelistes suhetes. See on ka vundament, millele rajatakse inimese enda efektiivsus.

Ärieetika väljakutsed

Ärimaailmas paistab ausameelsuse kriis silma sama eredalt kui poliitikaski. Konkurentsitihedas keskkonnas kipuvad ettevõtted eelistama lühiajalist kasumit pikaajalisele usaldusväärsusele ja ettevõtete tegevus ei vasta nende avalikult deklareeritud väärtustele. Et maailma üks suurimaid prügitootjaid rüütab end rohelise keebiga ja räägib keskkonnasäästlikkusest ning rohelisest mõtteviisist, on sama absurdne ja väärtuste pädevust kriipiv nagu see, et hiljuti esindas Eesti riiki naiste õiguste küsimuses Kust-Sa-Lilleke-Siia-Sattusid-Kalle-Grünthal ja maailma rahu nimel räägivad läbi ohvrit pisendavad ja mõnitavad suurriigi „liidrid”, kelle jaoks on olulisem see, et sõjas olijal oleks seljas ülikond, kui see, kes on ohver ja kes on agressor.

Nii võib muutub ka korporatiivmaailmas sotsiaalne vastutus või koostöö pelgaks turundusstrateegiaks, mitte tegelikuks pühendumuseks.

Johari aken ja pime nurk

Johari aken on eneseteadlikkuse mudel, mille „pime nurk“ viitab omadustele või käitumismustritele, mida teised näevad, kuid mida me ise kas ei tunnista või suisa ei tea eksisteerivat. Ausameelsuse puhul tekib sageli olukord, kus inimesed ja organisatsioonid nõuavad ning propageerivad ausameelsust kui fundamentaalset väärtust, samal ajal ise seda eirates.

Pimeda nurga probleem ei piirdu ainult teadliku silmakirjalikkusega. Sageli puudub inimestel eneseteadlikkus oma tegude ja sõnade lahknevuse osas. Nad võivad siiralt uskuda oma ausameelsusse, märkamata, kuidas nende käitumine tegelikult sellele vastu räägib.

Väärtuste eest seismine

Kas oled kuulnud ütlust, et mida kõvahäälsemalt keegi mingi väärtuse eest seisab, seda tõenäolisemalt võib ta ise selle vastu eksida. See paneb meid raskesse olukorda: kas peaksime väärtustest vaikima, et mitte seista silmitsi silmakirjalikkuse süüdistustega?

Vastus on muidugi eitav. Aususest ja eetilistest väärtustest vaikimine annaks lihtsalt rohkem ruumi neile, kes neid väärtusi ei hinda.

Väärtused ei püsi ühiskonnas iseenesest. Ausameelsus ja teised voorused vajavad pidevat kultiveerimist, avalikku tunnustamist ja kaitsmist. Me peame väärtuste eest kõvahäälselt seisma, kuid kriitilise aspektina lisandub sellele kohustus neid väärtusi ka oma tegudes järgida.

Tegelik lahendus ei peitu vaikimises, vaid suuremas eneseteadlikkuses ja valmisolekus enda käitumist ausalt analüüsida. Kui räägime ausameelsusest avalikult, peame olema valmis lisaks ka:

• pidevalt reflekteerima oma enese käitumise üle

• tunnistama avalikult oma eksimusi

• vastu võtma konstruktiivset kriitikat, eriti kui see puudutab lahknevust meie sõnade ja tegude vahel

• praktiseerima läbipaistvust oma otsustes ja tegudes.

Ausameelsus efektiivsuse eeldusena

Ausameelsus ja efektiivsus on tihedalt põimunud, kuigi sageli arvatakse ekslikult, et „kavalus“ või „strateegiline ebatäpsus“ tagab parema tulemuse. Ausameelsus on süsteemse efektiivsuse vundament mitmel põhjusel.

Ärimaailmas seisneb ausameelsuse praktiline väärtus eelkõige ressursside optimaalses kasutamises. Kui ettevõte on ausameelne nii oma tugevuste kui ka nõrkuste suhtes, saab ta langetada adekvaatsemaid otsuseid ja vältida ebavajalikke riske. Ausameelne organisatsioon ei raiska ressursse „fassaadi“ ülalhoidmisele või tegelike probleemide varjamisele. Selle asemel suunatakse energia otse põhiprotsesside täiustamisele.

Ausameelsuse väärtus efektiivsuse seisukohast tuleneb järgmistest aspektidest:

1. Otsuste tegemise kvaliteet – kui faktid ja andmed on moonutamata ning analüüs on vaba eelarvamustest, on tulemuseks optimaalsem ressursikasutus ja täpsem strateegia.

2. Koostöö efektiivsus – kui kommunikatsioon põhineb usaldusväärsetel andmetel, väheneb vajadus pidevaks kontrollimiseks ja toimub vähem dubleerimist.

3. Kriiside ennetamine – organisatsioonid, kus toimub ausameelne aruandlus ja tagasiside, suudavad ennetada kriise juba enne nende eskaleerumist.

4. Kohanemine – ausameelselt toimivad organisatsioonid on valmis oma eeldusi ja strateegiaid ümber hindama, kui faktid seda nõuavad, mitte ei püüa reaalsust moonutada, et see sobituks varem paika pandud narratiividega.

Veelgi fundamentaalsem aspekt on aga seotud sisemise kooskõlaga. Organisatsioon, kuitahes suur või väike,  mis elab pideva vastuoluga oma deklareeritud väärtuste ja tegelike tegude vahel, kannatab identiteedikriisi käes. See sisemise kooskõla puudumine põhjustab kognitiivset dissonantsi, mis kulutab märkimisväärselt vaimset energiat ja vähendab organisatsiooni liikmete pühendumist.

Ausameelsus eeldab ka oma väärtussüsteemi täielikku tunnistamist – isegi kui mõned väärtused võivad omavahel konfliktis olla. Näiteks võib lühiajaline kasum olla vastuolus pikaajalise jätkusuutlikkusega. Ausameelne organisatsioon ei varja neid vastuolusid, vaid tunnistab neid avatult ja püüab leida tasakaalu, mis peegeldab tema tegelikke prioriteete.

Ausameelsus pole seega pelgalt eetiline imperatiiv, vaid ka efektiivsuse ja jätkusuutlikkuse strateegiline alustala. Organisatsioonid, kes suudavad oma väärtused ja tegevused harmooniliselt joondada, mitte ainult ei tegutse eetilisemalt, vaid saavutavad ka paremaid tulemusi pikas perspektiivis.

Ausameelsus kui konkurentsieelis

Paradoksaalselt võib just ausameelsuse vähenemine muuta selle väärtuslikumaks neile, kes seda tõeliselt hindavad. Organisatsioonid ja juhid, kes näitavad üles järjepidevat ausameelsust, võivad luua endale pikaajalise konkurentsieelise.

Ausameelsuse taastamiseks on vaja süsteemset lähenemist. See algab individuaalsest tasandist – igaüks meist peab hindama, kas meie teod on kooskõlas meie sõnade ja väärtustega. Seejärel peame looma kultuurilisi ja institutsionaalseid mehhanisme, mis toetavad ja premeerivad ausameelsust.

Eneseteadlikkuse edendamine on kriitilise tähtsusega. Organisatsioonid peaksid julgustama inimesi analüüsima oma „pimedaid nurki“, neid turvaliselt teadvustama ja tunnistama ning arendama emotsionaalset intelligentsust, mis võimaldab mõista oma käitumise mõju teistele.

Ausameelsus ei ole pelgalt isiklik voorus, vaid kollektiivne vastutus ja avalik hüve, mida tuleb teadlikult väärtustada ja kaitsta. Peame julgema väärtuste eest kõvahäälselt seista, kuid samaaegselt olema piisavalt ausad iseenda vastu, et märgata ja parandada hetki, mil meie teod ja sõnad lahknevad.

Me ju oleme ikkagi inimesed.