Lava on minu ehk Elu algab igal hommikul

1984. aasta maikuu Vanemuise teatris. Kitzbergi „Libahundi“ ainetel lavastatud balleti „Tiina“ esietenduse kardinate tõusmiseni on jäänud vaid paar minutit. Ma seisan hiljuti 5 aastaseks saanuna keset röögatult suurt lava pilkases pimeduses kitsa posti taga. Mul on mitu eluliselt olulist ülesannet ühel ajal – ma pean tagama, et mitte ükski jupp mu katkistest lambanahatükkidest tehtud kostüümist ei paistaks posti tagant saali; ma pean tagama, et astun täpselt ühe konkreetse viiulitõmbe peale posti tagant välja ja teen vajalikud sammud õiges suunas, õiges koguses, täpselt nii nagu lavastaja Ülo Vilimaa igas proovis ette näitas ja mulle sisse juurutas. Mitte keegi laval olijatest ei ole minu vaateväljas, mitte keegi ei saa mind aidata, et ma õiget viiulitõmmet maha ei magaks.

Erich Kõlar tõstab käed ja orkester alustab avamänguga. Kardin tõuseb. Etendus algab ka laval, kus on külaelanikud, preester, Tiina ema, vanaema ja kõige keskel post. Pinge laval kasvab, muusika valjeneb, õhk on täis hirmusegust ootust – noor ja imeilus nõid seisab posti ees, kui külarahvas haarab preestri õhutusel maast kivid, et naine teise ilma saata ning äkki ... jääb kõlama vaid üksiku viiuli haledusest tiine viis. Mina, väike Tiina, astungi nüüd posti tagant välja, tardunud külarahvas kahte lehte taandunud ja

Lava on minu! KOGU LAVA on minu!

Ma ei kartnud väiksena mitte midagi. Kui etenduses polnud lastele kohta, siis olin lava taga dekoratsioonide vahel, grimmitoas, rekvisiidiruumis, proovisaalis, enda ja ema või kellegi teise garderoobis, isa juures orkestriaugus või saalis. Enamasti ikkagi kohtades, kus väga ei tohtinud olla.

Ma ei kartnud väiksena mitte midagi. Sõitsin lasteaiast taksoga Vanemuisesse ja maksin ühemargasega.

Ma ei kartnud väiksena mitte kedagi. Isegi mitte Kaarel Irdi, Vanemuise kurikuulsat juhti, kelle hüüdnimi Vana Kuri ei nakkunud ta külge ilma asjata. Mina aga sörkisin tal pidevalt järgi, hoides ta legendaarse lehviva mantli sabast kinni ja laulsin: „Kull ja Kaarel nupukas“.

Vanemuine oli minu lava ja see lava oli ABSOLUUTSELT minu. Ma teadsin, et maailmgi on minu ees valla, sest minu maailmas, minu Vanemuises, polnud mitte ühtegi minu jaoks suletud ust.

1992. aasta suvel kolisime Tartust Tallinnasse. Maalt ja hobusega. Valesti riides. Valede väärtustega. Liiga teistsugune. Liiga palju.

Ma olin Tartus suutnud ka koolis nõutavatest raamidest välja murda – kirjutasin parasjagu eesti keele õpetaja toel oma raamatu esimest peatükki, teisedki õpetajad olid saanud selgeks, et minult ei maksa oodata rangete reeglite järgimist ja kastis mõtlemist. Neil oli minuga raske, aga huvitav.

Oma Tartu eesti keele õpetaja kannustusel osalesin 12-aastasena päälinnas deklamaatorite konkursil – tegin ise selle tarbeks luulepõimiku Doris Kareva ja Karl Ristikivi loomingust. Käisin veel päriselt pealinnas Doris Kareva juures, toona verivärskes UNESCO kontoris talle oma loodut esitlemas ja temalt õnnistust lootmas, sest mängisin ju tema loominguga! Sain Karevalt loodetud heakskiidu!

...

Veel loeksin kord Su unustatud nime,

kuid juba keegi pooleks rebind sildi,

ja vaatekastist, mis on juba pime,

ei loodagi, et leian Sinu pildi. (K. Ristikivi)

Mees, kelle mõte selge, süda aus,

ja naine nägija, kel eluandvad käed –

neid kahte usun. (D. Kareva)

See on sama taevas

ja sama öö. (K. Ristikivi)

...

Osalesin selle täismahus 20-minutilise põimikuga konkursil.

Ontlike pliiatsseelikutega tätad žüriis diskvalifitseerisid mu kohe, öeldes, et Karevat ja Ristikivi ei saa kokku panna. Sai ju! Mina panin ju! Kareva isegi lubas ju! Aga ei, ei saavat. Seda oli liiga palju.

Tallinnas tundsin nii siis kui edaspidi, kuidas ainus ellujäämisviis on enda kasti mahutamine. Suutsin seda teha ehk pool aastat pärast sinna kolimist. Siis loobusin. Tulin üha enam ikka uuesti kastist välja. Aga päris endaks ma tagasi ei saanudki. Kõik pilgud ja sõnad söövitusid mu alateadvusesse ja nendega kaasuvad hinnangud jätsid jälje, kui miljoneid aastaid fossiilide mälestust elus hoidvad kivimid.

Ma olin 13-aastane maalt ja hobusega. Valesti riides. Valede väärtustega. Liiga ekstravagantne. Liiga teistsugune. Liiga … Liiga … Liiga …

Väliselt ma ei muutunud, aga sisemiselt said mu kaaslasteks kõikvõimalikud hirmud. Ma isegi ei läinud enam võõrastega rääkima, kui nad mulle meeldisid. Ja ausalt öeldes, ega varsti enam eriti ei meeldinud ka. Ma ei tundnud enam ennast vabana. Ma ei tundnud enam ennast ära. Ma olin küll ikkagi edasi ekstravagantse välimusega ja liiga … Aga see oli ka viimane, mis must mulle endale oli jäänud.

Kui inimene kaotab kontakti iseendaga, siis ta kas mandub või hakkab otsima. Mina hakkasin õnneks otsima. Otsima oma kohta maamunal nii, et ma teeksin mingigi kompromissi selle vahel, kes ma olen ja mida ühiskond inimeselt ootab. Ma asusin kompromisside teele.

Aga kompromiss on alati miinusmärgiga tehe.

Elu algab igal hommikul on tähendanud erinevatel aegadel minu jaoks erinevaid asju. Elu algab igal hommikul kehtis mu elus juba enne, kui ma sellest pastor Joel Osteeni ütlusest teadlikuks sain. See oli justkui minu elu kokkuvõte.

Otsisin ennast. Ja kuigi nägin ja tundsin, et täiskasvanuelus oli oluline tabada kohe esimese hooga märki – jääda esimese poiss-sõbraga kokku, jääda aastateks esimese tööandja juurde, jääda pärast keskkooli lõppu valitud eriala juurde – ei suutnud ma uskuda, et mina peaksin terve oma elu mängima vaid ainult ühte etendust!!!!

TERVE ELU AINULT ÜKS ETENDUS!!! Samad dekoratsioonid, samad näitlejad, sama süžee … ainult erinevad vaatused. Nagu lõputu, otsatu Õnne 13.

Mina tahtsin erinevaid kostüüme, isegi erinevaid žanre – ma olin harjunud nägema ühes samas majas balletti, draamat, ooperit, operetti ja isegi pelgalt instrumentaalkontserte. Ja nüüd? Teha selline kannapööre ja olla sunnitud valima mitte vaid ühte žanrit vaid ka pelgalt ühte etendust. No way.

Kusjuures, ma pean tõdema, et sellest väljaütlemisest hoolimata on mul tohutu respekt inimeste suunas, kes on jäänud kokku oma esimese poiss-sõbraga, on aastaid, isegi aastakümneid töötanud ühe ja sama tööandja juures, on jäänud pärast keska lõppu valitud eriala juurde! Nendel võib elu alata igal hommikul hoopis teises mõttes, kui pideva eneseotsingu või veregrupist tuleneva kogemuste kogumise sügeleva vajaduse ajendil.

Stabiilsuses per se pole midagi halba! Sa VÕID valida igal hommikul uuesti. Aga Sa VÕID ka valida sama – KUI see on Sinu tee, Sinu õnn ja rõõm ja Sinu teadlik valik.

Mina aga satun endiselt segadusse, kui keegi küsib, mis ametit ma pean või millega ma tegelen. Ma coachin Sind, kui soovid, koolitan Su meeskonda-juhtkonda-organisatsiooni efektiivsemaks, kui soovid, teen hüpnoseansse, tõlgin, kui tahan ja toimetan, kui vaja, kirjastan, kui midagi ägedat leian. Aga ma satun kimbatusse, kui pean endale nimetuse külge kleepima.

Minu CV on kuus kilomeetrit pikk. Sest MINU elu on alanud igal hommikul – alguses eneseotsingust ajendatuna, seejärel nüüd kogemuste kogumise sügelevast vajadusest ajendatuna.

Hommik aga ei ole 7nda märtsi hommik ega 6nda mai hommik. Hommik on see hetk, mis järgneb sellele hetkele, mil Sa tunned, et see, mis on siiani olnud või kuhu Sa oled praeguseks jõudnud, Sind enam ei toida ega teeni. Hommik paradigmades. Hommik suhtumises. Hommik suhtes. Hommik karjääris. Hommik hariduses. Hommik mistahes valikutes. Osadele tundub hirmus? Tõenäoliselt. Hirmus lahkuda tuttavast mugavustsoonist. Aga mis juhtub konnaga, kelle ümber vesi tasapisi keema ajada? Ka ju tuttav mugavustsoon. Aina vastikum on olla, aga vähemalt tuttav koht.

Jah, see segadus … Kui kogu aeg on võimalus hommikule, siis kes ma olen? Kuidas ma saan endale silti külge panna, kui ma tegelikult ei saa garanteerida, et ma homme seda endiselt kannan või kanda soovin?

Ma tean, mida ma teen … praegu … ja ma tean, mida ma ka selle kuue kilomeetrisel teel olnud olen – kirjastaja, hotellijuht, õpetaja, turundusjuht, kosmeetikatoodete maaletooja, võrkturundusettevõtte Eesti maajuht, vastuvõtu admin, letijuht, turunduskoordinaator hotellis ja Tallinna Lauluväljakul, müügijuht, Tallinna volikogu liige, Nõmme Linnaosavalitsuse haridus-, spordi- ja kultuurikomisjoni esimees jne.

Mu kunagine otsene juht ütles mulle mu viimasel tööpäeval, kui ma olin 24-aastane, et arvesta, et kui Sa siit ja hotellindusest lahkud, ei võta Sind enam keegi hotelli tagasi tööle. Kui ühest valdkonnast lahkud, siis alati jäädavalt! Tagasiteed ei ole. Tal ei olnud õigus. Õnneks. Küll aga … ma tõesti ei läinud tagasi. Pärast lühiajalist eemalolekut läksin uuesti hotellindusse, jah, aga edasi.

Julgus …

Julgus ei ole ainult hirmu puudumine! Julgus on ka tegutsemine hirmust hoolimata! Võib-olla on see suuremgi julgus, kes teab … sentimeetriga ju mõõta ei saa. Mina olen 10 sentimeetrit julge, aga Sina 4 sentimeetrit ja no Sina oled meeter … või kilomeeter.

Julgus on ühel sellisel hommikul vaadata endale peeglis sügavale silma ja karjatada: „Äratus!“

Julgus on tulla posti tagant välja röögatult suurele elulavale mistahes vanuses – oled Sa 5-ne, 55-ne, 85-ne …

Ma endiselt kardan kogu aeg. Tollel samal Tallinna deklamaatorite konkursil osalemisest saati, nüüdseks juba 35 aastat. Kardan endiselt hinnanguid. Olla liiga. Või ebarelevantne. Aga ronin ikkagi lavale, kui lubatakse või kutsutakse. Enne lavale astumist – seal posti taga panen endiselt reeglina pildi poolenisti tasku, aga tulen.

Ja ma ei tee kompromisse enam – ma ei ole nõus miinusmärgiga tehetega. Ma tahan elada oma elu. Hirmuga või hirmuta. Oma laval. Oma Vanemuises. Etendada täna balletti, homme operetti. Ühel päeval „Tõde ja õigust“, teisel „Porgy ja Bessi“, kolmandal „Tiinat“. Ja siis …. midagi täiesti uut. Moderntantsu! Pole iial proovinud, aga mis siis!

Kardan endiselt lendamist. Aga lendan ikka. Pidevalt oma kahe kodu vahel. Ostan piletid ära ja olen jube elevil. Jälle on lennupiletid taskus! Jälle saab kuskile lennata – kas teise koju või mujale reisile! Ja lennujaamas hakkavad jalad värisema. Väravas süda kiiremini lööma. Lennukis panen esimese asjana turvavöö kinni ja istun seal liikumatult kuni maandumiseni. Okei, nüüd juba tegelikult tõusen püsti ka. Varem ei tõusnud. Isegi Ameerikasse ja Aasiasse lennates ei tõusnud. Pissil ka ei käinud. Keha lülitas end välja, sest aju tegi sellist ületööd igasuguste katastroofide väljamõtlemiseks, et pissihäda äratundmise peale polnud tal ühtegi nanodžauli kulutada.

Kardan välismaal autoga sõita. Aga sõidan ikka. Serpentiini mööda kojugi juba. Palvetan ainult terve tee, et liinibuss vastu ei tuleks, sest ma endiselt ei mõista, kuidas ma neist alati ikkagi kuidagi mööda mahun. Või nemad pigem minust, sest mina olen rooli taga hirmutardumuses.

Kardan endiselt ujuda. Aga ikkagi ujun! Õppisin ujuma 38-aastaselt. Ma varem ei läinud isegi basseini. Kui lapsed tahtsid spaasse, siis vastasin, et teil on isa ka. „Jätke minu hing sellega rahule.“

Ühel suvel olin Leinatamme Fondiga pooliku Ironmani võistlustel nö laada alal. Vaatasin, kuidas vanad klassivennad ja oli vist Avandi või Padar, sulpsasid üksteise järel vette ja ujusid nagu vanad kalad. Mul kihvatas. Hommik – eksju! Mis mõttes! No ei saa ju olla siis nii raske ometi! Läksin korraldaja juurde ja uurisin, kas inimene võib ka vanuigi ujuma õppida. Vestlesime veidi ja lahkudes viskas Margus Püvi mulle üle õla: „Järgmisel aastal stardis näeme!“ „Jajah …,“ vastasin muiates, kuid neljandal sammul mõtlesin: „Aga miks mitte!?“ Oli augustikuu.

Rääkisin sõbrannad endale kampa ja sündis Oomaigaad. Oomaigaad seepärast, et see oli esimene sõna, mis neil kõigil pärast südamelöökide taastumist suust väljus, kui ma ütlesin, et davai – lähme Ironmanile!

Esimene ujumistund Nõmme Ujulas.

Tutt-uus trikoo seljas, olgem ausad – elu esimene trikoo elus esimest korda seljas. Sama ujumisprillidega. Ronin tasakesi poole redeli peale, pulss on 120 ligi. Treener Tõnu Meijel tuleb lühikestes pükstes ja T-särgiga basseini kõrvale ja minul nägu imestusest pikk: „Kas Sa vette ei tulegi?” küsin. „Ma ei saa, ma olen abielus,“ naljatleb Tõnu kelmikalt. Tunnen, kuidas naeru asemel lähevad mu silmad veekalkvele. Ma hakkan nutma. Mu ujumisprillides on vett oluliselt rohkem kui basseinis. Tõnu ehmatab ja me veedame oma järgmised paar kuud põlvesügavuses lastebasseinis.

7.veebruaril – 11 päeva enne oma 39ndat sünnipäeva tegin Facebooki postituse:

„Ma lihtsalt ei saa, ma kohe pean oma rõõmu jagama!

Üllatavalt paljud mu sõpradest ja tuttavatest on mulle öelnud, et minu ujumaõppimine on neid inspireerinud kas sama tegema hakkama või selle peale mõtlemagi, et võiks ka ise ujumise ära õppida.

Pean tunnistama, et kui augustis selle pulliga pihta hakkasin, siis arvasin, et see kõik käib hoopis kiiremini. Minu algsete plaanide kohaselt pidin ma veebruariks juba tõeline kala olema.

Oktoobri lõpus liuglesin vees ilma abivahenditeta. Siis hangusin taas ära ja ei saanud edasi, pigem kukkusin sammu tagasi. Käisin hüpnoteraapias, õhtuti tegin Teadliku Muutuse Kunsti harjutusi, unes ujusin vees nagu profihüljes.

Täna läksime Angelaga Arcticusse ja riietusruumis teatas ta mulle, et ma enne veest välja ei saa, kui ise ujun. Tal aega neljani.

See video on teile, kes te ujuda ei oska ja arvate, et ei saa-ei julge-ei taha-ei viitsi seda ära õppida. Ma ei saa seda üldse pahaks panna, sest olen ise sama öelnud ca 30+ aastat. TÄNA, pärast esimest korda elus ilma abivahenditeta ujumist .... WOW!!!

Mul on veel väga pikk tee minna, et suvel vajalik distants ära ujuda, aga ma enam ei karda vett ja ma ujun. See on sõnulseletamatu tunne!

Sõbrad, võtke oma hirmudel sarvist kinni ja näidake neile, kes tegelikult majas boss on!

Aitäh kõigile, kes mind sel teel on siiani välja kannatanud ja seda ka edaspidi teevad. Aitäh, mu oomaigaadlased - Angela, Miina, Riinu! Aitäh kodubassein Arctic Sport Club! Aitäh, Tõnu Meijel! Aitäh, sõbrad!

Veel tahan ma tänada ühte meesterahvast, kes mulle täna hommikul suits hambus teatas, et sport tapab.“

Tõele au andes jäi minu Ironman siiski ära, sest tol kevadel, kui veefoobik ujus probleemideta 2 kilomeetrit stiilipuhast krooli, avastasin, et veest veel rohkem kardan ma maanteerattaga sõita. Vat see oli üllatus. Aga elu pole veel ju läbi!!!!

Ma veendunult soovin alati hüpata kõrgemale, joosta kiiremini, suuta rohkem, jõuda rohkem, olla parem – hoolimata kõikidest oma hirmudest. Kusjuures – see ei tähenda enam üldse seda, et ma poleks endaga rahul. Ma pean tunnistama, et mulle meeldib see, kus ma olen ja mida ma peeglist näen.

Aga ikkagi … elul ja maailmal on nii palju pakkuda!

Milleks soovida kergemat elu?

Milleks soovida stabiilsemat elu?

Mina soovin lolli järjepidevusega paremat ja suutlikumat ennast. Kui mulle siin maailmas tõesti mõni asi kohe üldse ei meeldi, siis see on see, et me ei ole veel kloonitud. Mul on iseennast 3 tükki puudu! Mul on vaja ühte, kes õpiks ja tegeleks enesearenguga – ma hakkasin septembris klaverit õppima, ma õpin itaalia keelt, ma tahan veel õppida laulmist, ja coachingu, hüpnoteraapia ja inimese aju teemadel ennast pidevalt juurde täiendada! Ja siis mul on vaja ühte, kes nende teadmistega tööd teeks. Inimesi aitaks. Ja kindlasti ühte, kes mu armsa abikaasaga koos kogu aeg reisiks. Ja tegelikult siis ka ühte, kes hoiaks kodu ja oleks superema mu kahele lapsele. Ja nende nelja ‘mina’ peale on vaja ühte ühendmälu ja ühendteadvust.

See paganama enese paremaks versiooniks saamise vajadus ületab vahel ka mõistlikkuse piirid ja “Elu algab igal hommikul” suhtumine lülitub sisse ka siis, kui tegu on täiesti kuuendajärgulise murega.

Pidasime maal talguid. Üks sõber tuli oma tutt-tuli-uue noorikuga. Noorikul kena pükstükk seljas, peensusteni viimistletud nägu peas, ikkagi sõprade ette esmaesitlusele. Tegi ta midagi või ei teinud, ma ei pannud tähele ja polegi üldse oluline, aga hommikul ärkasin mina omaenda voodis, omaenda kodus ja noorik telgis, mis ööpimeduses noormeeste poolt suvalisse aianurka maha sülitatud sai. Astun mina siis hommikul toast õue – ei nägu, ei tegu. Kolm karva viltu peas, kulmud-silmad tuleb ise näkku välja mõelda, küünte peal nädalatagusest DIY maniküürist punaste laikudega lapitekk – noh, selline mitte kõige paremate päevade kooreürask. Ja noorik – väljub telgist – järgmine kena pükstükk selgas, ripsmed lehvivad tuules, kulmutehnik hindele viis, küüned nagu oleks minuti pärast kätekreemi reklaami filmimine. Tema telgis. Mina oma kodus. Tema minu laval! Minu laval saab kõrvalosatäitja dublant Oscari ja mind, peaosatäitjat ei maini ega näe keegi! Kuhu see kõlbab!

Samal õhtul panin kinni oma esimesed ripsmete ja küünte ajad.

Meil on kohustus olla õnnelik, aga õnnelik oleme siis, kui julgeme võtta vastutuse täiel määral enda kätte. Võiks ju öelda, et õnnelik on inimene siis, kui ta on õiges kohas, teeb õiget asja, on leidnud oma ikigai … See tähendaks aga, et on olemas ka vale koht, vale asi. Jah, on küll koht, mis on väljaspool Sinu ikigaid, aga see koht pole siiski vale. Nii nagu kriis pole üdini halb. Teate ju küll, et head kriisi ei tohi lasta raisku minna. No just. Ja nö vale kohta, vale asja ei tohi samuti lasta raisku minna.

Nukitsamehes on tark laul: „Ilma heata poleks kurja, kurjata ei oleks head. Kuri mõte läheks nurja, kui kõik oleks ainult hea. Kurjus kuulub siia ilma, samuti kui headus.” Duaalsuse printsiip! Selleks, et ära tunda hea, tuleb teada, mis ei ole hea. Nii on ka valega. Selleks, et ära tunda õige, võib olla tarvis läbi kolistada vale. Aga kui õigeni jõudmiseks tuleb läbida vale, siis on ju ka vale tegelikult õige … Õige selles hetkes, sellel eesmärgil.

Vastutuse täiel määral enda kätte võtmise all ei mõtle ma seda, et elus on KÕIK igas olukorras 100% enda teha. Ei ole. Küll aga on absoluutselt igas olukorras meie vastutada meie reaktsioon ja suhtumine.

Jah, meil on kohustus olla õnnelik. Ja me hakkame elama sel hetkel, mil tõik, et meil ongi ainult üks elu, jõuab päriselt kohale. Mitte vaid sõnadena, vaid kogu tundega, kogu tervikliku teadmisena. Sellest võrsub lugupidamine oma keha, meele, südame ja vaimu vastu. Sellest võrsub vastutus oma elu eest. Kuitahes liiga … või ebastabiilne … või vähe … või liigstabiilne see kellegi teise hinnangul on. See pole tähtis. Tähtis on elada OMA elu. Omaks tunnistada ja respekteerida oma väärtusi, oma valikuid.

Mis juhtub, kui elu hakkab algama igal hommikul, aga vanast harjumusest on sees sellised napakad ja pärssivad fraasid, nagu näiteks „Ma mitte kunagi”?

Ei söö liha. Ei suusata. Ei uju. Ei sõida autoga Comos. Ei osta BMWd. Ei abiellu enam.

Ma söön oma mütsi ära, kui ma kunagi veel peaksin ….

Saab see, et pärast „Ma mitte kunagi ei abiellu enam“ abiellumist tõdeb Su armas abikaas, et tal on mütsid otsas.

Hoolimata sellest, et mütsid ongi meie majas otsas, ei saa minu ”Elu algab igal hommikul“ paradigma enam kuidagi hääbuda, sest ka minu suurim õpetaja ütles mulle veel üsna hiljuti: „Emme, palun ära Sina sure enne ära, kui Sa ära sured!“

Seega parafraseerin teada-tuntud Püha Fransiscuse palve täna nii:

Armas Jumal, palun anna mulle raugematut–igikestvat energiat nagu Reet Linnal ja kompromissitut julgust nagu Anu Saagimil, ja tarkust, et need omadused iseenda olemusega kooskõlas vankri ette rakendada ning kui kõike ei saa, siis meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa …

nagu nt oma jala number.

Edasi, Kentucky naised! Valu keskpärasusele!