Hüpnoteraapia
Hüpnoos on kunstlikult esile kutsutud osaline unetaoline teadvuse seisund, mida iseloomustab vastuvõtlikkus välisele sisendusele. Hüpnootiline seisund võimaldab lõdvestuda moel, mis soodustab saada kontakti informatsiooni, mälestuste ja tunnetega, mis on ajaga meisse salvestunud. Neist on välja kujunenud meie paradigmad, mis meie elu kas toetavad või takistavad. Soovi korral saab neid takistavaid kogemusi ja paradigmasid hüpnoosiolekus muuta ja mõjutada nii, et need meie igapäevaelu enam ei takista.
Milline näeb välja hüpnoteraapia seanss minu juures
Meie ca 2 tundi kestev hüpnoteraapia seanss algab coaching-vestlusega, kus selgitame rahulikult välja Sinu eesmärgi, tausta ja soovitud muutuse.
See loob turvalise raami ja ühise fookuse, enne kui liigume hüpnoosiseisundisse.
Hüpnoosis töötame alateadvusega õrnalt ja sihipäraselt, toetades sisemisi ressursse ja uue vaatenurga kujunemist.
Seanss lõpetame teadliku ärkvelolekuga, kus seome kogetu igapäevaeluga, et muutus saaks hakata vaikselt, kuid püsivalt juurduma.
Minu teekond hüpnoteraapiani
Aastal 2000 hakkasid mind köitma igasugused „uued praktikad“. Olin end silmini sisse kaevanud Luule Viilma „Ellujäämise õpetuse“ maailma, hakanud nuusutama haiguste metafüüsilisi põhjuseid ning järjest enam tundus mulle, et see, mis toimub meie teadlike mõtete ja tegemiste taga, on täiega avastamist väärt.
2001. aastal leidsin enda jaoks Silva meetodi. Mul oli kaks selget eesmärki – jätta maha suitsetamine ja saada lahti oma allergiast. Meetodi õppimise käigus avardus mulle aga hoopis põnevam maailm, kui pelk halva harjumuse mahajätmine või haigusest vabanemine, millega olin tegelikkuses juba ammu ära harjunud. Siiski ei jätkunud mul toona 20sena selgete tulemuste tarvis kindlasti vajalikku sügavust, kuigi niiväga tahtsin olla „hingeliselt ja vaimselt valmis”. Aga suur huvi viskas mu käte vahele üha uusi ja uusi raamatuid-kursuste materjale, millest tuhandeid erinevaid tõdesid ammutades seda omaenda „tõde“ destilleerida.
Järgmiseks viis tee mind reiki ja kristallteraapia juurde, millest kumbagi ma täna enam ei praktiseeri. Võib-olla peaks või võiks, aga vaat´ hetkel ei kõneta ... Taustal on need teadmised muidugi mingil määral kogu aeg olemas, kuid fookusesse ei kipu need praegu kerkima.
Aga ... mäletan, kui televisioonis jooksis Eesti saatesari „Hüpnotisöör”. See tundus tuttavlik ja ka põnevus teema vastu tekitas sooje tundeid. Endale omaselt võtsin koheselt ette tee raamatupoodi ja soetasin endale „Enesehüpnoosi käsiraamatu“. Hämmastav sarnasus Silva meetodile tegi enesehüpnoosi algtaseme harjutustest mulle mõneks ajaks igaõhtused palverännakud oma sisemaailma. Kuigi juba toona käis mul seest läbi tunne, et lisaks raamatule võiks ka ise kursused läbi teha, jäi see mitmel erineval põhjusel lihtsalt mõtteks.
Aastaid hiljem viis JUHUS mind hüpnotisöörisaate peakangelase Marissaga kokku. Kaks väga tulemuslikku seanssi tema juures panid mind kirja hüpnoterapeudi kursustele.
Aga milleks see hüpnoteraapia?
Kõik kestvad muutused saavad alguse inimese seest. Välistest faktoritest ei sünni jätkusuutlikku sisemist muutust, edenemist ega arengut. Hüpnoteraapia abil saab ligi inimese alateadvuse väele, tema uskumuste sünnipaigale, saab sõnastada alateadlikku meelt puudutavaid sõnumeid, anda inimesele soovi korral kätte veelgi sügavamale ulatuv kühvlike, millega oma kardinataguseid motiive, väärtushinnanguid, ajendeid lauale tuua ja ausalt otsa vaadata.
Vaid oma tuumani jõudes näeme suuri muutusi. Tühje, tõelistest uskumustest kaarega möödakäivaid lauseid endale korrutades lollitame end vast päevaks-paariks ja seejärel jätkame truult vana vao kündmist. Olen seda miljoneid kordi teinud. Tean.