Kui tuttav teema jõuab päriselt kohale
Koolitusele minnes või mingit programmi alustades ootame sageli, et saaksime enda jaoks just uut teada … uut teadmist, uut tööriista, uut vaatenurka.
See on loomulik ja inimlik – oleme panustanud oma aega ja raha ning tahame vastu midagi, mida meil varem ei olnud. Kuid kui tähtis on tänases maailmas üha uue ja uue saamine? Oleme kui informatsiooni läbikäigutee, mis imab ühest otsast infot sisse ja enamasti, tuleb tunnistada, laseb selle teisest otsast välja.
Aga mis väärtus on koolitusel, mille kohta ütleme pärast: „Ma ju tegelikult teadsin seda kõike“?
See lause võib väljendada hoopis olulisemat – pelga info asemel õppimis- ja omandamiskogemust: ma olin seda varem kuulnud, aga alles nüüd sain aru, mida see minu elus ja minu jaoks tähendab.
Koolituse väärtust tasub hinnata selle järgi, mida oskame pärast kuuldut teisiti mõtestada ja kasutada.
Ühel minu „Väga efektiivse inimese 7 harjumuse“ koolitusel ohkas 70-aastane osaleja, et seda kõike oleks võinud juba koolis õpetada. Kuigi isegi samanimelise raamatu autor ning koolituse signatuurprogrammi algupärane looja Stephen R. Covey tõdes, et tema ei leiutanud seitsme harjumuse aluseks olevaid põhimõtteid, vaid korrastas need ja leidis nende kirjeldamiseks sõnad, siis ometigi jättis miski nii sügava jälje …
Tema panus oli anda tuttavatele põhimõtetele arusaadav ja kasutatav süsteem. Neis harjumustes pole ju mitte midagi uut. Kuidas saavad siis elementaarsed mõtted, nagu eesmärgi seadmine, olulise oluliseks pidamine, erinevuste väärtustamine, enesehool jne olla midagi sellist, et elukogenud ja äärmiselt intelligentne naine keset koolitust sel moel koolituse sisu kohta oma tundeid väljendab?
Selles kõiges on tegelikult midagi väga inimlikku. Kui mõni põhimõte, isegi ammu teadaolnu, aitab oma elule selgemalt otsa vaadata, võib tekkida küsimus: kui palju oleks olnud teisiti, kui oleksin sellest varem aru saanud? Just aru saanud, mitte teada saanud.
Jah, selliseid elu aluseks olevaid põhimõtteid, nagu sisalduvad seitsmes harjumuses, võiks õpetada juba koolis. Samal ajal võib seesama mõte saada aastakümnete pärast hoopis teise tähenduse. Elu jooksul lisandunud erinevad suhted teiste inimestega, valikud, õnnestumised ja eksimused – annavad sisule aina uut konteksti. Inimesel on nüüd kogemused, millega kuuldut seostada. Mõte leiab koha, kuhu maanduda.
Üksik mõte „kuula teist inimest“ võib tunduda enesestmõistetav. Kui hakkame aga ennast kõrvalt analüüsima ja mõtleme, kui sageli valmistame kuulamise ajal ette hoopis oma vastust, muutub see mõte isiklikuks. Teadmine saab seose meie käitumisega. Nii on iga teemaga, mis meile eluliselt mingitki mõtet omab.
Täiskasvanu tuleb õppima koos oma eluga.
Andragoogika üks keskseid lähtekohti ongi, et õppija varasem kogemus on õppimise oluline ressurss. Malcolm Knowlesi käsitluses on tähtsad ka õppija iseseisvus, vajadus mõista õpitava eesmärki ning selle seos parajasti oluliste elu- ja tööülesannetega. Need on õppimise kavandamise põhimõtted, mitte ilmtingimata aina uue ja uue teadasaamine.
Seepärast võib sama koolitus eri eluetappidel anda väga erineva tulemuse. Enne esimest juhikogemust on vastutuse jagamine üks teema teiste seas. Pärast perioodi, mil oled püüdnud kõike ise ära teha, võib see muutuda küsimuseks, millele vajad päriselt vastust.
Ka tuttava teadmisega aktiivselt töötamisel on uurimuslik alus. Pan ja Rickard koondasid 2018. aasta metaanalüüsis 122 eksperimendi tulemused, mis hõlmasid üle 10 000 osaleja. Nad leidsid, et õpitu aktiivne meenutamine aitas võrreldes materjaliga uuesti tutvumisega teadmisi ka uutesse ülesannetesse üle kanda. Keskmine efekt oli mõõdukas, kuid sõltus ülesandest ja harjutamise viisist.
Koolituse või mõne programmi osas tähendab see, et tuttava põhimõtte uuesti kuulmisest üksi ei pruugi piisata. Väärtus tekib siis, kui meenutame oma kogemust, selgitame mõtet oma sõnadega, proovime seda rakendada ja saame tagasisidet. Ja miks mitte – õpime ennast kõrvalt vaatama ja analüüsima.
Siin on ka oluline erinevus: äratundmine ei tõesta veel oskust. „Jah, täpselt nii ongi“ võib olla taipamise algus, kuid selle mõju selgub järgmises keerulises vestluses või otsuses. Hea koolitus aitab jõuda küsimuseni: mida ma nüüd konkreetselt teisiti teen?
AI versus inimene
AI muudab selle arutelu veel huvitavamaks. Kui selgitused, näited ja harjutused on mõne sekundiga kättesaadavad, milleks vajame inimkoolitajat või grupina läbiviidavat ja juhendatud programmi?
AI tugevused õppimisel on märkimisväärsed. Õppija saab liikuda omas tempos, küsida sama asja korduvalt ja paluda selgitust oma olukorra kaudu. Mõnele on just selline keskkond mugav koht, kus tunnistada, et ta ei saa veel aru.
Ka uuringud näitavad, et hästi kavandatud AI-juhendaja võib õpetada väga tõhusalt. 2025. aastal avaldatud Harvardi füüsikakursuse juhuslikustatud uuringus osales 194 üliõpilast. Spetsiaalselt õppimiseks loodud AI-juhendajaga saavutasid tudengid uuritud tundide materjalis suurema õpitulemuse lühema ajaga kui aktiivõpet kasutanud auditoorses tunnis. Tulemus puudutas konkreetset lahendust ja lühiajalist õppimist, mitte kõiki koolitusi ega püsivat käitumise muutust.
Samas näitas teine, gümnaasiumi matemaatika õppimist käsitlenud uuring, et piiranguteta AI-abi võis parandada harjutuste lahendamist, ent kahjustada hilisemat iseseisvat sooritust. Õppimist suunavate juhistega AI-versioon leevendas seda riski. Hea vastuse kättesaamine ja iseseisva oskuse kujunemine võivad seega teineteisest lahkneda.
Kuigi meil pole alust väita, et inimese öeldud info kinnistub ajus alati paremini, on inimkoolitajal või programmi juhendatud läbiviimisel siiski oma eelis. Jah, mõlemal juhul loevad tähelepanu, varasemad teadmised, aktiivne mõttetöö, harjutamine ja tagasiside, kuid inimkoolitaja eriline väärtus tuleb esile selles, kuidas ta neid tingimusi loob.
Hea koolitaja märkab näiteks erinevust kaasanoogutamise ja arusaamise vahel. Ta saab uurida, miks osaleja oskab põhimõtet sõnastada, kuid ei leia sellele oma elus rakendust. Ta võib märgata kõhklust ja küsida küsimuse, mida inimene ise pole veel osanud esitada. Õppimises on palju sellist, mida inimene sõnadesse ei pane.
AI-ga tekstivestluses jõuab temani see, mida inimene oskab ja otsustab kirjutada. AI võib tekstist järeldada emotsioone, märgata vastuolusid ja küsida täpsustusi, kuid kirjutatu ei anna talle otsest ligipääsu inimese tegelikule tundele. „Jah, ma saan aru“ võib tähendada mõistmist, aga ka ebamugavust, viisakust või soovi teemaga edasi liikuda. Seda lauset saatvad pilk, hääletoon ja kehahoiak jäävad tekstivestluses nähtamatuks.
Inimene programmi juhendajana, koolitajana või coachina saab vahetus kontaktis märgata sõnades väljendamata kõhklusi ja vastuseisu. Ta näeb silmade pööritamist, taipamisele järgnevat muiet, sära silmis või huvi kadumist. Ta võib tabada hetke, mil sõnad paistavad olevat päriselt kohale jõudnud ning inimese senine arusaam endast või olukorrast hakkab muutuma. Need väikesed märgid annavad võimaluse peatuda, küsida, muuta tempot või jätta taipamisele ruumi.
Ka inimene ei saa teise emotsioone ega paradigma muutust eksimatult välja lugeda. Uuringud näitavad, et nii inimesed kui ka keelemudelid võivad teksti põhjal teise inimese tundeid valesti tõlgendada. Hea juhendaja kontrollib oma tähelepanekut: „Märkasin, et jäid mõttesse. Mis Sind praegu puudutas?“ Nii saab ta koos õppijaga uurida, kas kuuldust sai tuttav teadmine või hakkas muutuma ka viis, kuidas inimene oma elu ja valikuid mõtestab. Inimkoolitaja väärtus avaldub selles, kuidas ta märkab õppimise ajal toimuvat ja oskab sellele vastata.
Õpetaja usaldusväärsust käsitlenud 51 uuringu metaanalüüs leidis seose õpetaja tajutud pädevuse, usaldatavuse ja hoolivuse ning õppimisega seotud tulemuste vahel. See küll ei tõesta inimese üleolekut AI-st, kuid toetab arusaama, et õppimisel loeb ka suhe inimesega, kes meid juhendab.
Eriti selgelt avaldub see suhtlemise ja juhtimise õppimisel. Kuulamise põhimõttest võib saada aru teksti lugedes. Teist inimest kuulates saab aga kogeda, kuidas tema jutt muutub, kui jätad vahele segamata. Harjutuspartner saab öelda, millal ta tundis end kuulatuna ja millal mitte. Selline tagasiside puudutab meie tegelikku mõju teisele inimesele.
Ka kaasõppijad annavad tuttavale mõttele uusi tähendusi. Kellegi teise lugu võib aidata oma olukorda näha viisil, milleni üksi poleks jõudnud. Koolitaja ülesanne on luua arutelu, kus kogemusi saab uurida, kahtlusi väljendada ja oma seniseid arusaamu vajadusel muuta. Olemasolev teadmine väärib nii kinnistamist kui ka kontrollimist.
Pikema programmi väärtus võib omakorda seisneda võimaluses tulla sama põhimõtte juurde pärast katsetamist tagasi. Esimesel kohtumisel mõistan, järgmisel nädalal proovin ja järgmisel kohtumisel uurin, mis tegelikult juhtus. Nii saab koolitusel tekkinud taipamine tuge igapäevasest praktikast.
Uus teave on hädavajalik siis, kui meil puuduvad tegutsemiseks vajalikud teadmised. Tuttava mõtestamine on väärtuslik siis, kui teadmised on olemas, kuid nende kasutamine jääb juhuslikuks. Paljudel headel koolitustel toimuvad need kaks korraga.
Seepärast võiksime pärast koolitust küsida pigem „Millest ma nüüd paremini aru saan?“, „Millise oma harjumuse ära tundsin?“ ja „Mida teen järgmisel korral teisiti?“.
Võib-olla ongi mõne koolituse kõige olulisem tulemus see hetk, mil aastaid tuttav mõte saab lõpuks isikliku tähenduse.
„Ma teadsin seda küll. Nüüd saan aru, kuidas see minusse puutub.“
Comments